Kui kedagi kutsutakse suureks vägevaks, näiteks suureks näitlejaks, siis mulle tundub, et selle "suurega" seal ees mõeldakse võimet ületada oma ala piirid. Liigutada rahvahulki, kes lihtsalt hea kutseoskusega professionaali puhul ei reageeriks. Esimese asjana tuleb pähe nimetada Oskar Lutsu Suureks humoristiks. Teine mõte hakkab esimesele vastu vaidlema. Tundub, et ta oli, enda peas, pigem kirjanik, kui humorist. Ja jällegi tekib vaidlus. Suur kirjanik ja humorist. Vot see paistab täpne. Niimoodi täpsust otsides töötas ka eelmise sajandi Eesti parimaid kirjanikke. Niiviisi töötavad kõik loomeinimesed, igaüks isemoodi, aga samas oma peas ikka ja jälle midagi otsides. Sellest raamatust saab teada, kuidas Luts töötas, mõtles, tundis. Juhtus, et tema stiil oli vastuvõetav ümbritsevatele inimestele. Teda armastati - juba see ütleb, et ta tabas ära midagi olulist ja tal oli, mida öelda.
