Järvemaastikud, "Eesti raamat", Tallinn, 1968
Klaasmaastikud, 1971
Kenko. Jõudeaja võrsed
32
Pika kuu kahekümnendate päevade paiku saatsin ma kord üht inimest pikal jalutuskäigul. Me hulkusime koidikuni ringi ja imetlesime kuud. Teel jõudsime maja juurde, mis äratas mu kaaslases mälestusi ning ta laskis ennast sinna juhtida. Metsistunud alale oli langenud tihe kaste ja õhus hõljus harjumatult hubane lõhn. See inimsilmade eest varjatud pilt oli pealetükkimatult meeldiv ja nukker.
Mõne aja pärast mu kaaslane lahkus ja jättis mind üksi seda peent ilu nautima. Olin varjude peidus. Korraga tehti maja naistepoole uks praokile ja ning keegi jäi ilmselt samuti kuud vaatama. Kui ta oleks kiiresti sisse tagasi läinud, oleks see olnud suur pettumus. Et siin on keegi, kes näeb mööda tema hinge jälgi käia, ei võinud ta ju teada. Sellised hirmud tulevad ainult hommikust õhtuni pingul peetavasse meelde.
Hiljem sain kuulda, et mõni aeg pärast seda see naine suri.
Katkuhaud
Kohati unenäolised pildid vahelduvad karmi reaalsusega. Mineviku uurides kohtab Sanna tütar valet läbipõimunult tõsieluliste sündmustega. Kuidas aga välja selgitada, mis tõde ja mis väär? Kas see on üldse oluline? Kui tahetakse teada, siis inimene otsib ja nuputab, areneb, sellest teekonnast ongi Ene Mihkelsoni viimases romaanis juttu.
Soovitan kõigile, keda huvitab, mis meie maal eelmisel sajandil toimus ja kust on pärit vanad inimesed, kes küüditamise aegadest on välja jõudnud tänasesse. Ja miks nad on sellised nagu nad on.
Raamatu esimene pool edenes raskelt ja aru ei saanud vaat et midagi. Mida lehekülg edasi, seda selgemaks sai lugu ja silme ette tekkisid lausa filmilikud pildid. Imetlesin autori täpsust ja kogemust soovitava edasiandmisel. Märkamatult sai tüütust lektüürist (mida ma miski pärast pooleli ei soovinud jätta) nauditav lugemine.
Oskar Luts elab
Kui kedagi kutsutakse suureks vägevaks, näiteks suureks näitlejaks, siis mulle tundub, et selle "suurega" seal ees mõeldakse võimet ületada oma ala piirid. Liigutada rahvahulki, kes lihtsalt hea kutseoskusega professionaali puhul ei reageeriks. Esimese asjana tuleb pähe nimetada Oskar Lutsu Suureks humoristiks. Teine mõte hakkab esimesele vastu vaidlema. Tundub, et ta oli, enda peas, pigem kirjanik, kui humorist. Ja jällegi tekib vaidlus. Suur kirjanik ja humorist. Vot see paistab täpne. Niimoodi täpsust otsides töötas ka eelmise sajandi Eesti parimaid kirjanikke. Niiviisi töötavad kõik loomeinimesed, igaüks isemoodi, aga samas oma peas ikka ja jälle midagi otsides. Sellest raamatust saab teada, kuidas Luts töötas, mõtles, tundis. Juhtus, et tema stiil oli vastuvõetav ümbritsevatele inimestele. Teda armastati - juba see ütleb, et ta tabas ära midagi olulist ja tal oli, mida öelda.
Tellimine:
Postitused (Atom)