Pika kuu kahekümnendate päevade paiku saatsin ma kord üht inimest pikal jalutuskäigul. Me hulkusime koidikuni ringi ja imetlesime kuud. Teel jõudsime maja juurde, mis äratas mu kaaslases mälestusi ning ta laskis ennast sinna juhtida. Metsistunud alale oli langenud tihe kaste ja õhus hõljus harjumatult hubane lõhn. See inimsilmade eest varjatud pilt oli pealetükkimatult meeldiv ja nukker.
Mõne aja pärast mu kaaslane lahkus ja jättis mind üksi seda peent ilu nautima. Olin varjude peidus. Korraga tehti maja naistepoole uks praokile ja ning keegi jäi ilmselt samuti kuud vaatama. Kui ta oleks kiiresti sisse tagasi läinud, oleks see olnud suur pettumus. Et siin on keegi, kes näeb mööda tema hinge jälgi käia, ei võinud ta ju teada. Sellised hirmud tulevad ainult hommikust õhtuni pingul peetavasse meelde.
Hiljem sain kuulda, et mõni aeg pärast seda see naine suri.
