Sass Henno
Hea, et see kergestiläbitav tripp juhtus eile õhtul käeulatuses lebama. Palavikust ja kinnisest ninast uimase ja umbsena võtsin raamatu õhtul kätte. Viimastel lehekülgedel vaatasin aknast välja, polnud aimugi, mis kell oli, aga vaikselt hahetas, käes oli uus hommik, seljataga öö täis metat, rajooni ja mitmeid karaktereid; või oleks õigem öelda tüüpe?
Lugu oli jutustatud minu arvates siiski suhteliselt klassikalises gängivõtmes, st. et Henno ei kopeerinud elu, vaid näib, et mõtles loole ülesehituse ja siis täiendas ja sisustas dialooge oma tuttavatest tehtud tähelepanekute ja kuuldud lugudega, mille vastu mul pole midagi, sest vastasel juhul tekiks küsimus, kuidas hoida pinget. Kuid seda lugu sundis kirjutama läbitud eluetapp. Midagi, millega autor kokku puutus enne, kui ta ülikooli läks.
Väga palju äratuntavat. Ekstaasid, tunne, et kõik sujub. Järgmisel päeval tuim kassimine. Tuttavad, kellega seob äriline ettevõtlus. Tüdrukud, kes nagu polekski tüdrukud, vaid elutingimustes ja keskkonnas kohastunud räpased ja kombetud asjad. Telefonikõne ajal seltskonnast eemaldumine. Kõik see on nähtud-tehtud, tuttav.
Kirjeldatav lugu toimub 1999. aastal. Siis, kui kõnesid pealt ei kuulatud ja enamik teismelisi veel ganja ei suitsetanud.
Tulevikus kavatsen lisada ka tegelaste analüüsi. Kui viitsin ja vajalikuks pean.
